Põhjamaade Suveülikooli Vaimu Jälgedes

Möönunud aasta jooksul on kümme kunstnikku üritanud kinni püüda „põhjamaisust” – käestlibisevat identiteeti, mida ühtaegu kõrges hinnas hoitakse ja mille järgi igatsetakse.

Kas „põhjamaisus“ on mingil moel peidus hingamises, mis mäletab Vanapõhja keeli, mis sisaldasid „ninahäälikuid”, suunates õhu läbi nina? Kas see on keelte mitmekesisus Põhjamaade siseselt ja vahel? Lõppude lõpuks on vähemalt üks varajane NSU liige,  Carl Lesche, tuntud selle poolest, et ta õppis hiina, vene, araabia, türgi, armeenia ja itaalia keeli, lisaks selle, et ta juba rääkis inglise, saksa, soome ja rootsi keeli…

Või seisneb „põhjamaisus” kanges vastupanus raskustele? On see needsamad omadused, mis ajendasid kartmatuid Põhjamaade rändureid XIX sajandil minema „Uude Maailma”, et luua väidetavalt utoopilis kolooniaid? Või jäädes kodu ligidale, on see valmisolek veeta tormised suved Islandil, või kangutada oma hambaharjad Tšehhis jääst välja, lihtalt selleks, et NSU-s osaleda?

Kas muutuvas suhtes ajaga on midagi „põhjamaist”? Kaasaegsete Põhjamaade riikide kiire tempo muudab nad „ajavaeseks“, mis kannustab mõtlema sellele, kuidas talletada ajalugu uutel meetoditel. NSU on järeldanud, et minevikku saab alati ümbermõtesta olenemata sellest kas me teeme seda lugedes NSU seadusi läbi virtuaalreaalsuse, või kuulates kõnesid läbi podcastide mis on saadaval erinevates kohtades.

Või on midagi „põhjamaist“ selles mõttes, mis väidab, et lähedust saab kogeda ka kaugelt eemalt? Kirjutada käsitsi raamat, ja saata see edasi järgmisele kirjutale enne kui tint kuiv on, korjata üles lugu. Või lüüa leegile vestlusteahel mis muutub kirjadeks mis rändavad riigist riiki, moodustades keeltekogumi mis on kuuldav erinevatest vaatenurkadest.

Võib-olla „põhjamaisust“ ei saagi leida, vaid see kantakse edasi generatsioonide kaudu. Võib-olla on see pigem kujutlem kui fakt? NSU on alati hoolinud lastega vanematest ning püüelnud peresõbralikkuse poole. Seega on lapsed ja lapsehoid väga olulised ning „lasteringis“ vaatavad ühe täiskasvanu juhtimisel suuremad lapsed väiksemate järele, et anda täiskasvanud osalejatele võimalus ajutiselt hoolekohustused kõrvale jätta ja sukelduda vaidlustesse, õppimisse ja kultuuridevahelisse dialoogi. Sellised otsused on ajendatud NSU pikaajalisest pühendumisest feministlikkuse teooriasse ja soolisse võrdõiguslikkusesse: 1973 aasta õppering „Naiste spetsiifline allasurutus kapitalistlikus ühiskonnas” (Kvindesituation & kvindebevægelse under kapitalismen) oli esimene omataoliste hulgast, kes uuris sooteemasid Põhjamaade regioonis ülikooli tasemel.

Ühine teekonnaga läbi „põhjamaisuse” mineviku ja tuleviku, tutvudes tekstidega, kunstitöödega ja uute sõpradega lastes NSU-l giid olla!

(Eesti keeles)

Into the Forest

Oleana: An Act of Courage

Lived Anthologies

Lake Vättern and its subjectivity

How the News Travels

Future Echoes

lightweight luggage for transitioning

Tracing the Conversation

Tracing… Through Artistic Research
Time in Space

Translation by Eret Talviste

Leave a Reply